Kõrvitsapüree ja natuke teistmoodi kartul munaga

Oh jah, väga piinlik on vaadata viimase postituse kuupäeva.. Aga mis sa teed, kui elu trügib vahele :) Olen igasuguste põnevate ja tervislike retseptide katsetamise lükanud edasi kevade poole, kui on rohkem aega (ehk valgust) ilusaid pilte teha.. Samas pole väga tahtnud selliseid lihtsaid, kõigile-teada-sööke üles kirjutada.. Kuigi ka järgmised kaks toitu on äärmiselt lihtsad ja ilmselt ka paljudele juba tuntud, siis ei saa ma üle ega ümber sellest, kui maitsvad need on!

Kuigi ma muidu ei söö kõrvitsat üldse, hakkasid kõrvitsapüree-supist kuuldes neelud käima. Tänase päevani on see ainus püreesupp, mida hea meelega söön. Kui tavaliselt lisan kõrvitsale juurde nii kartulit, porgandit ja vahel ka kaalikat, siis seekord mitte.

Vaja läheb: 
Jupp kõrvitsat (ma ausalt ei tea, palju mul see tükk kaalus :D)
1 puljongikuubik
1 keskmine mugulsibul
2 suurt küüslauguküünt
2 spl merevaiku/muud sulajuustu
Soovi korral veel maitseaineid

Valmistuskäik: 
Puhasta-tükelda kõrvits, pane potti nii palju vett, et see kataks ära kõrvitsa ja purusta sisse ka puljongikuubik. Samal ajal prae pannil sibul ning küüslauk, lisa (koos pannile jäänud õliga) kõrvitsale ning keeda, kuni tükid on pehmed. Püreesta kogu poti sisu (ära vala puljongit vahepeal ära), lisa paar lusikatäit merevaiku, püreest veel ja valmis see äärmiselt lihtne supike ongi. Mina lisasin püreestamise ajal natuke basiilikut ja tüümiani, mis andsid huvitava nüansi juurde, hiljem raputasin peale aga tilli.

Lisandiks juurde võib praadida näiteks peekonit ja teha ahjus küüslauguleivakesi. Kui supp teha ainult kõrvitsast, jääb maitse natuke magusam, aga minu arust parem, kui koos kartuli-porgandiga.

Ma ei tea, kuidas teistega on, aga mul jääb püreed tehes seda alati ülipalju alles (isegi siis, kui söödud on juba neli kausitäit..) Mitu päeva üht ja sama toitu süüa ei tahaks, seega mõtlesin allesjäänud supiga katsetada. Valasin selle pannile ning paksendasin natuke sulajuustu ning jahuga.

Sain mõnusalt tummise kastme (ok, mõni võib vaielda, et tegu on ikkagi lihtsalt paksema püreesupiga :D), mis oli ahjuliha ning vokitud köögiviljade juurde suurepärane lisand. Kartsin küll alguses, et see jääb natuke liiga magus või kõrvitsamaitseline, et seda koos teiste taldrikul olevate asjadega nautida saaks, aga ei. Isegi elukaaslane, kellele tavaliselt kastmed ei maitse ja kellele isegi seesama püreesupp hästi ei istu, kiitis, et nii lisandina on see suurepärane!

Teiseks "avastuseks" on koorega kartulid munaga. Kuigi lchf-toitumine piirab kartuli tarvitamist, siis noh, aeg-ajal võib endale ju midagi lubada :) Kuna ma tegin neid päris ammu, siis ma ei mäleta täpselt koguseid, aga vast pole hullu.

Vaja läheb: 
kaks suurt (koorega) kartulit
neli muna
paar spl oliivõli
4 küüslauguküünt
1 keskmine sibul
peotäis riivitud juustu
maitseaineid (mina kasutasin tüümiani, kuivatatud tilli, ürdisegu ja kartulimaitseainet)

Valmistuskäik: 
Pese kartulid nii puhtaks kui võimalik ning poolita.
Sega kausis oliivõli, kaks purustatud/hakitud küüslauguküünt ning soovitud maitseained. Mulle meeldib kooslus tüümian-ürdisegu ja vahel ka basiilik.
Määri kartulid saadud seguga kokku ning küpseta ahjus peaaegu pehmeks.
Lase poolpehmetel kartulitel jahtuda ning kougi sisu ettevaatlikult välja, et koor jääks terveks ning tekiks "paadike".
Prae sisu pannil koos sibula, 2 purustatud küüslauguküüne ja juustuga.
Aseta paadikesed ahjuplaadile, lisa igaühesse natuke praetud segu. Suru see lusikaga õrnalt kokku, et jääks ruumi munale.
Löö igale kartulile peale üks muna nii, et kollane jääks terveks. Seejärel pane kartulid tagasi ahju ning küpseta u 180-200 kraadi juures, kuni munavalge on tahke.

NB: Et see õnnestuks nii, et muna ja kartul on valmis, aga kollane mõnusalt vedel ja voolav, tuleks tähele panna seda, et kartulid oleks suured ja munad väiksemad või väiksemate kartulite puhul kasutada vutimune! Kuna mul olid kartulid pigem pisemad ning kasutasin L-suuruses mune, pidin päris kaua ootama, et munavalge valmis saaks, selle ajaga jõudis kollane aga üleküpseda. Lisaks ei püsinud valge kartuli peal, vaid voolas rohkem küpsetuspaberile. Maitsel polnud küll viga, aga see oozy-gooey vedel munakollane oleks kindlasti parem :)

Liis